Patarei kui sümbol
Patarei on lõviosa oma olemasolust olnud avalikkuse eest varjul. Sellest hoolimata on enamik tänapäeva eestimaalasi temast kuulnud. Kõige pikema perioodi, üle 100 aasta, oma ligi 200-aastasest ajaloost on Patarei paksude paekivimüüride vahel tegutsenud vangla.
Traagilise lähiajaloo tõttu on vanglad eestlaste jaoks vastuolulised. Tavainimesele kergenduseks kannavad õigusriigi kinnipidamisasutuses karistust süüdimõistetud kurjategijad. Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsiooniperioodidel (1940–1991) oli vangla aga tuhandete süütute inimeste kannatuste võrdkuju. Patareist on praeguseks kujunenud ainulaadne mälestusmärk, mis sümboliseerib paljude eestlaste jaoks eelkõige oma lähedaste või võitluskaaslaste represseerimis kohta.
Vanglaajaloo kõrval on Patarei näol tegemist Baltikumis ja Põhjamaades unikaalse terviklikult säilinud kaitserajatisega ning Eesti suurima klassitsistliku hoonetekompleksiga, mille põhiosa on alates 1997. aastast arvel kultuurimälestisena.Just oma algsest funktsioonist suurtükke majutava kaitserajatisena on Patarei (prants. ja sks. k batterie, vene k batareja) saanud ka oma nimetuse, mis on kasutusel tänapäevani.